Nukk mänguasjana tuleb kõigepealt eristada kujukesest, inimese
skulptuursest kujutisest, ehkki mõlemad näivad esmapilgul olevat ühetüübilised
nähtused. Kuju tuleb vaadata,
nukku on vaja katsuda ja keerutada. Kujus sisaldub suur kunstiline maailm, mida
vaataja pole võimeline iseseisvalt välja töötama. Nukk seevastu ei nõua võõra
mõtte kaemist, vaid mängu. Seetõttu kahjustavad teda liigne sarnasus,
naturaalsus, temasse kätketud teate põhjalikkus, mis halvab fantaasiat. On ju
teada, et täiskasvanuid rõõmustavad kallid «naturaalsed» mänguasjad sobivad
mänguks vähem kui omatehtud skemaatilised lelud, mille detailid nõuavad
pinguldatud kujutlust. Kuju on vahendaja, mis annab meileedasi võõrast
loomingut, nukk on stimulaator, mis kutsub meid looma; kuju nõuab tõsidust,
nukk aga mängu. Esimesest mängukannist kuni teatrilavani loob inimene endale
«teise maailma», milles mängides ta kahekordistab oma elu ja hõlvab seda
emotsionaalselt, eetiliselt ning tunnetuslikult. Selles kultuurilises orientatsioonis
mängivad stabiilsed mänguelemendid — nukk, mask ja ampluaa — tohutu suurt
sotsiaalpsühholoogilist rolli. Siit ka nuku erakordselt olulised ja avarad
võimalused kultuuri süsteemis. Avaraid
võimalusi pakub elavate näitlejate mängu sidumine maskide ja nukkudega, mis on
eriti iseloomulik kombetalitustele ja rahvalikule teatrile väga paljude
rahvaste traditsioonis.
Nukke kasutatakse mitmel
eesmärgil. Laste jaoks on see mänguasi.
Veel on nad kasutuseel teatrites,eksponaatidena.
Mänguvahendina on nukk uue informatsiooni loomises
osaline — olles oma lõpetamatuse ja tinglikkuse tõttu tekstiks, mis on “üksnes
ajend, mis provotseerib mõtestatud mängu”. Mängides samastatakse nukk
inimesega — kujutluse abil saab ta inimese välimuse ja käitumise.
Nukk on seega inimese jäljendus, millest peamine osa asub kujutluse sfääris.
Nukku saab
vaadelda kui teksti, mis ongi spetsiaalselt loodud sellise eesmärgiga.
Nukk ei paku inimesele mingit lõpetatud maailma, mida too saaks vastu võtta.
Nukk on loodud ellu kutsuma mängu ja kujutlust ning on eelnevale vastavalt seda
enam oma põhifunktsiooni sobiv, mida tinglikum ta on. Nukuga mängimist on võimalik vaadelda kui eritüübilist autokommunikatsiooni.
Nukk oma ideaalis on tekstina võimalikult vaene, nii et peamine informatsiooni
liikumine mängimisel liigub nn mina–mina
kanalis.
Nukk on enamalt siisku mõeldud lastele mängimiseks. Kautatakse ka
õppevahendina,nukuteatrites ja eksponaadina.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar