25.12.12 Erialane kirjandus

Oma esimeseks erialaseks raamatuks ma pigem leidsin, kui võtsin 1986. aastal väljaantud A.Spivakovskaja raamatu "Mäng on tõsine asi". Kuigi see raamat on vana, sain ma palju uut ja huvitavat teada. Raamat tutvustab laste mängu psüholoogilisi ja pedagoogilisi probleeme, mida on hea ja kasulik teada. raamat esitab käusimused, et miks lapsed mängivad, millal mäng tekkis ja kuidas mõjutab se lapse arengut. Ära on toodud palju paraktilisi nõuandeid, mis on järeldused teaduslikest ekperimentidest. Sissejuhatuseks tahaksin öelda, et ma pole jõudnud palju lugeda, eks kvaliteet käib üle kvantiteedist.

Vaatamata raamatu väärikale eale, olen ka kindel, et loetu aitab mul laste mängu täpsemalt jälgida, et siis ka individuaalseid järeldusi teha laste käitumise ja iseloomu kohta.

Teine raamat mis pole veel lõpuni loetud on Aino Saare "Laps ja mäng".  1997. aastal väljaantud raamat annab eelkõige ülevaate laste mängust. Raamatus vaadeldakse mänguteooriaid, uuritakse mängu seoseid lapse emotsonaalse, sotsiaalse ja kongitiivse arenguga. Raamatu püüab vastust leida ka küsimusele, kas laste mäng vajab täiskasvanu poolset tähelepanu, ja kui vajab, siis millisel määral. Juttu tuleb ka laste kollektiivsetest suhetest mängus.

Ma tean, et pole siiamaani jõudnud väga palju raamatuid lugeda, kuid ma võin lubada üht- suvel kui aega on rohkem, võtan ma kindlasti mõned raamatud ette, et nendes olevaid tarkuseteri noppida. Igatahes pean ma tõdema, et see aine on andnud mulle ilusa tõuke mängu maagilisse ja fantaasiarikasse maailma.