06.12.12 Mänguteoreetikud

KOGNITIIVSED MÄNGUTOORIAD

Jean Piaget (1896-1980)

 Prantsuskeelt rääkiv Šveitsi  arenguline psühholoog ja filosoof. Ta oli tundtud laste epistemoloogiliste uuringute poolest

Sünd: August 9, 1896, Neuchâtel

Surm:  September 16, 1980, Geneva

J. Piaget peetakse üheks tähtsamaks kognitiivse mänguteooria esindajaks. Piaget leidis, et mäng on hädavajalik tingimus lapse kognitiivses arengus ja ta seostab mängu vormid lapse mõtlemise arenguga . J. Piaget teeb vahet mängu kolme vormi vahel, mis vastab mõtlemise teatud arengutasemele .
1). Harjutusmäng - vastab sensoorse arengu astmele ja toimub esimesel kahel eluaastal;
2). Sümbolmäng - vastab eeloperatsionaalse mõtlemise astmele lapse kognitiivses arengus ning vältab teise aluaasta lõpuni kuni kaheksanda eluaastani;
 3). Reeglitega mäng - vastab konkreetse operatsionaalse mõtlemise astmele ja kestab 8.-12. eluaastani (Saar1997: 17).
Seega leiab Piaget , et harjutus, sümbol ja reegel on põhielemendid lapse mängu arengus . Konstrueerimismäng esineb kõigi kolme puhul ja on ühtlasi sillaks mängu ja töö vahel; konstrueerimismäng läheb märkamatult üle täiskasvanu praktiliseks tegevuseks (Saar1997: 17).
Lapse käitumise selgitamiseks lähtub ta kahest mõistest: assimilatsioonist ja akommodatsioonist ehk kohanemisest. Mäng on Piaget arvates puhas assimilatsioon, st mõtlemine, mis on seotud ülekaalus olevate individuaalsete tarvete rahuldamisega. Mäng assimileerib kõik asjad iseendasse. Laps tahab ümbritseva maailma esemeid käsitseda, nendega tegutseda, mis tähendab Piaget järgi akommodatsiooni. Matkimise puhul domineerib akommodatsioon (Saar1997: 17).
Piaget asetas rõhu fantaasia elementidele eelkooliealiste laste mängus. Ja et laps assimileerib mängu käigus maailma enesesse, selle asemel, et viia oma ideed vastavusse reaalsuse nõuetega. Piaget ´ teoorias (Butterworth, Harris 2002: 195) on mängu vastand jäljendamisele, mille puhul laps kohandab ennast, et vastata reaalsuse nõudmistele.
Piaget viis läbi ulatuslikke vaatlusi, jälgides oma kolme lapse mängu varases lapseeas...

 Lev Võgotski (Vygotsky ) (1896-1934)

Vene psühholoog

Sünd:  November 17, 1896, Orsha

Surm:  Juuni  11, 1934, Moscow

L. Võgotski otsis vastust küsimustele kuidas tekib ja areneb mäng lapseeas ja mis tähendus on tal lapse arengus . Võgotski märgib (1966, 1983), et mäng sünnib siis, kui lapsel tekivad realiseerimatud soovid. Mäng ongi soovide täitumise, kuid mitte mõne üksiku soovi, vaid üldistatud tundmuse väljendus, sest laps reageerib emotsionaalselt täiskasvanu käitumisele ja täiskasvanu autoriteet on lapse jaoks väga tähtis. Üldistatud tundmute olemasolu mängus ei tähenda seda, et laps ise mõistab mängu motiive ja sellepärast teadliklt mängib. Laps mängib, ise sealjuures mängu motiive teadvustamata. See eristabki mängu tööst ja teistest tegevustest (Saar 1997: 20).
Võgotski väidab, et ajaloolis-kultuuriline taust hakkab last mõjutama alates sünnihetkest, tema esimesel sotsiaalsel kontaktil ümbritsevate inimestega ja on tihedalt seotud lapse sotsiaalse arenguga . Kultuurilis-sotsiaalsete funktsioonide, sealhulgas ka tähelepanu areng seisneb selles, et inimesel tekivad elu ja tegevuse käigus erinevad stiimulid ja märgid. Nende abil suunatakse isiksuse ühiskondlikku käitumist ja neid kasutades reguleerib inimene ka enda käitumist ühiskonnas (Nugin 2007: 38).
Võgotski (1976) pakkus välja huvitava seletuse selle kohta, kuidas füüsilistest objektidest saavad rekvisiidid lapse sümbolilise mängu jaoks. Kui laps näiteks kasutab keppi puuhobusena, kaotab kepp ajutiselt oma identiteedi ning omandab hobuse identiteedi aspektid. Objekti tavapärane identiteet asendatakse lapse poolt määratud tähendusega ning tähistaja eristatakse tähistatavast.”Hobse” tähendus on see, mis annab kepile tema uue tähenduse. Samal ajal eristab laps ka teatud aspekti oma vaimses representatsioonis hobusest. Võgotski väitis, et esemetega mängus domineerib tähendus objekti füüsiliste tunnuste üle. Lapse mängu reguleerivad reeglid, mis tulenevad rekvisiitobjektile omistatud tähendusest. Puuhobusega tuleb ratsutada ning seda ei tohi kasutada muul otstarbel. Sümboliline mäng loob seega lähima arengu tsooni, kus lapsed võivad kujutlustes uurida oma arusaamise kaugemaid piire (Butterworth, Harris 2002: 194-195).
Lev Võgotski koolkonna sotsiokultuuriline lapse arengu teooria:
Lapse areng kulgeb etappide kaupa, millest igaühel on oma juhtiv tegevus. Juhtiva tegevuse rüpes arenevad kõik psüühilised protsessid ja kujunevad eakohased oskused. Ühtki etappi vahele jätta ei saa, sest iga järgnev toetub eelmisele.
1. etapp: 1. eluaasta, juhtiv tegevus:suhtlemine täiskasvanuga. Ainult see, et vanem lapsega suhtleb ning kasutab ära tema loomulikku huvi maailma vastu, paneb lapse arenema. Ema ulatab lapsele eseme – lapse käed õpivad haarama.Kui laps on asja kätte, hakkab ta selle kohta infot koguma: kolistab, paneb suhu, viskab maha, katsub, nuusutab. Kui see etapp jääb viletsaks, on häiritud tajude ja motoorika areng, millele omakorda baseerub kogu edasine areng. Selle tõestuseks on lastekodulapsed ja sügavalt enneaegsad. Kes peavad 1. eluaasta veetma palju aega haiglavoodis.
2. etapp: 1.-3. eluaasta, juhtiv tegevus: esemeline tegevus. Laps hakkab otsima vastust küsimusele, mida asjadega teha saab. Kui ta näeb, mida vanemad esemega teevad, võtab ta selle üle. Arengu seisukohalt on esialgu tähtsamad pärisasjad. Laps peab õppima kõigepealt päristassist jooma, alles siis anna talle kätte mängutass. Mudilane peab teadma eseme funktsiooni enne, kui ta sellega mängida oskab. Umbes 1,5 aasta vanuses on laps juba võimeline leludega mängima.
3. etapp: 3. – 7. eluaasta, juhtiv tegevus: rollimäng.
4. etapp: 7. – 10. eluaasta, juhtiv tegevus: õppimine.
5. etapp: 11. -18. eluaasta, juhtiv tegevus: suhtlemine eakaaslastega (Kivisalu 2005: 61).
L. Võgotski analüüsis ka mängu ja arengu seost. Mäng on arengu alus, sest ta loob lähima arengu tsooni, mängus on laps alati kõrgemal oma igapäevasest käitumisest ja arengust . Mänguga seondub vajaduste muutumine, tahtemotiivide areng ja käitumine kujuteldavas plaanis. Kõik see teeb mängu väga oluliseks ja tähtsaks lapse arengus , laps arenebki ainult mängu kaudu. Seepärast võib mängu nimetada lapse juhttegevuseks eelkoolieas, st lapse arengut määravaks tegevuseks (Saar 1997: 21). Vygotski arvas, e mäng on otsese gravitatsiooni edasi lükkamine – raevuhoogude ja vajaduste alla neelamine, laps täidab oma vajadused fantaasia mänguga. Ta uskus ka, et lapsed õpivad fantaasia mängu ajal elama enda poolt kehtestatud reeglitega; mäng lubab lapsel harjutada enese juhtimist. Mäng, Vygotski jaoks, oli infokandja, et laps käitub küpsemalt, kui muul ajal. „Ta oleks mängides juhtkui olnud endast peajagu pikem.“

Nii Piaget, Erikson kui ka Vygotsky olid ühel arvamusel, et laps kasutab mängu enese õpetamiseks. Laps mängib situatsioone läbi, nii nagu täiskasvanu mõtleb läbi situatsiooni. Samuti, fantaasimäng on sümboolse manifesti  representatsioon – laps väljendab objekte ja situatsioone läbi mängu situatsiooni.

Sigmund Freud (1856-1939)

Austria neuroloog, psühhoanalüüsi alusepanija

Sünd: Mai 6, 1856, Příbor

Surm: September 23, 1939, London

Sigmund Freudil ei olnud olemas süstemaatilist mängukäsitlust, kuid tal oli mitmeid väga olulisi mõtteid mängust. Oma varasemates töödes nägi Freud mängu eelkõige kui soove täitvat vahendit, mis võimaldab lapsel välja elada mitmesuguseid keelatud impulsse, näiteks agressiooni.

Freud esitab mõtte, et lapsed mängivad oma mängudes neid olukordi, mis on neile suurt mõju avaldanud ja mis võimaldavad mängijal ennast olukorra peremehena tunda.

Lili Esther Peller (Roubiczek) (1898-1966)

Austria päritoluga Ameerika psühhoanalüütik ja pedagoog

Sünd: Veebruar 28, 1898, Praha

Surm: August 30, 1966, Monroe (New Jersey)

L. Peller käistles põhjalikut rolle, mida lapsed mängivad. Ta märkis, et sageli valivad lpased oma rollideks neid isikuid, keda nad armastavad, austavad või imetlevad. Mängus naudib ta mängija võimu ja au, mida ta tegelikkuses ei koge. Ta väitis ka seda, et laps mängib ka nende rolle, keda ta kardab, seega võib mängus olla nii üllatust kui pettumust, võimu ja jõuetust, armastust ja viha.

Pelleri järgi on mängule iseloomulik see, et mängija kannab teatud rolli üle teistele objektidele- näiteks loob laps kujutletavaid mängusõpru.

Peller analüüsis põhjalikult rolle, mille läbimängimine võimaldab lapsel vabaneda hingelistest probleemidest. 

                                 

Erik Homburger Erikson (1902-1994)

Saksamaal sündinud Ameerika arengupsühholoog ja psühhoanalüütik, tundud oma inimese psühhosotsiaalse arengu teooria poolest

Sünd: Juuni 15, 1902, Frankfurt

Surm:  Mai 12, 1994, Harwich

Erikson arendas edasi Freudi ideid mängust. Erikson uskus, et mängu maailm on lapse varajase arengu statiumis väga oluline. See pakub lapsele turvalist kohta, kus laps saab oma elus olevad konfliktid läbitöödelda. Mäng on turvaline maailm, kus tagajärjed pole liiga intensiivsed (tugevad) või piirid liiga ranged.  Laps saab olla autoriteet- see; kes saab peatada, mitte see, keda peatatakse. Mäng võimaldab (annab) uurida ja manipuleerida ideid ja suhteid, ilma liigsete kahtluste, häbi, süü, kuigi lapse on veel kvalifitseerimata. [1][1]

„Sa näed last mängimas, ja see on kõige lähemal sellel, et näha kunstniku maalimas, sest mängus ütleb laps asju, ilma et ta suu avaks. Sa näed, kuidas ta lahendab probleeme. Sa näed ka mis on korrast ära(viltu,

valesti). Väikestel lastel, eriti, on tohutul hulgal loomingulisust, ja ükskõik mis nendes pinnale tõuseb, on vabamäng.“[2][2]

Erikson näeb lapse mängus kolme eri sfääri.

1). Autosfääriks- väikelapse mäng oma kehaga. Sellele järgneb mäng lähedaste inimestega (eelkõige emaga) ja mitmesuguste esemetega.

2). Mikrosfäär-  mänguasjade maailm.  Lpased hakkavad mõistma, et mänguasjadega saab mängida vaid teatud viisil; leludeag mängimine rahuldav kogemus avaldab positiivset mõju eneseusaldusele ning koos sellega ka ego arengule.

3). Makrosfäär- mikrosfäärist laiem, siia kuuluvad ka lapse mängukaaslased. Laps, kes mängib teiste lastega, õpib sel viisil tundma sotsiaalset tegelikkust.

---

 

Donald Woods Winnicott (1896-1971)

Inglise pediater, psühhoanalüütik, oli juhtiv objekti suhete teoreetik (object relations theory)

Sünd: Aprill  7, 1896, Plymouth

Surm:  Jaanuar 28, 1971, London

 Winnicott (1973) arendab edasi mõtteid mängust. Kõigepealt mängivad lapsed üksinda või koos oma emaga hiljem lisanduvad ka mängukaaslased. Winnicotti arvates on mängus kergem luu asotsiaalseid kontakte ja suhteid elada läbi emotsioone. Nii pea kui laps hakkab ennast tajuma oma emast eraldi olevana hakkab ta seda distantseerimist ja lahkuminekut mänguga täitma. Täiskasvanud ei tohi unustada et mäng on pidev loov tegevus ja sega võivad nad lapse mängu tähtsust mõistes mängule kaasa aidata oma lastele traditsioonilisi mänge õpetades. Sealjuures hoiatab Winnicott aga laste loovusesse vahelesegamise ja selle hävitamise eest. Winnicott uuris lapse ja vanema vahelisi suhteid. Mäng tähendab lapsele viisi olla „ausalt iseendaga“.    

---

[1][1] http://departments.weber.edu/chfam/4990a/Theory&play.html

[2][2] http://www.nytimes.com/learning/general/onthi

sday/bday/0615.html